David Samoilovi aastat tähistades

Meie „omakandi mees“, vene luuletaja David Samoilov on poeet, kes pärast oma surma on saavutanud suure tunnustuse ja teenitud koha vene 20. sajandi luules. Kaasaegses kirjandusloos peetakse teda üheks möödunud sajandi vene silmapaistvamaks poeediks.

Algav 2020. aasta on vene kirjanduselus David Samoilovi aasta, sest luuletaja sünnist möödub sada aastat. Tähistamaks seda suursündmust, toimuvad mälestusüritused Moskvas, Peterburis,Tallinnas ja ka Pärnus.

Samale teemale oli pühendatud rahvusvaheline projekt „Pärnu David Samoilovi luules“, mis toimus Pärnu Tammsaare koolis.

04.11 leidis aset ümarlaud, kus vabas õhkkonnas suheldi, Pärnu ja Peterburi õpilased lugesid ja kommenteerisid Samoilovi luulet, oma 14-aastasest sõprusest poeediga rääkis kauaaegne Koidula kooli vene keele õpetaja Viktor Perelõgin, samuti jagas oma mälestusi Tammsaare kooli vene keele ja kirjanduse õpetaja Tatjana Klevtsova, kes oli luuletaja tütre Varvara klassijuhataja.

Paikuse Põhikooli vene keele õpetaja Eve Tannebaum rääkis oma sõnavõtus sellest, kuidas Paikuse Põhikooli õpilased on juba kaheksa aastat läbi viinud Samoilovi mälestusele pühendatud luulepäeva „Armastan tavalisi sõnu“, samuti meenutas ta oma kohtumist poeediga üheteistkümnenda klassi õpilasena, mil sai „kõva kuulmisega“ luuletajalt kiita oma valju hääle ja vene keele oskuse eest. Meie teemaks oli rääkida ka David Samoilovist kui suurepärasest eesti luule vene keelde tõlkijast. Poeedi luuletuste eesti keelde tõlkijad on aga eelkõige olnud Jaan Kross ja Ave Alavainu. Eesti keelde tõlgitud Samoilovi luulet luges meie kooli 9. klassi õpilane Loora Mogilenko.

Järgmisel päeval tegime rännaku mööda Samoilovi Pärnut: Toominga tänav, Rannapark, Tallinna väravad… Käisime ka luuletaja haual, puhastasime hauaplatsi, kaunistasime Samoilovi ja tema ema kalmu lilledega ning süütasime küünlad. Õhtupoolikul valmis aga ühistööna digiraamat projekti teemal. Teisel päeval liitusid Paikuse õpilastest veel Alina Bai ning Airiin Meos.

Oma autobiograafilises luuletuses „Laht“ on Samoilov öelnud, et tegi valiku, milleks osutus laht. See, et suurlinna melust eemaldus poeet just väikesesse Eesti kuurortlinna, polnud juhuslik, ta oli siin eelnevalt suvitanud. Selline valik oli Moskva kirjanduselule ka paras väljakutse. Samoilovi elamaasumises Eestisse on mõned kirjandustedlased tahtnud näha poliitilist emigratsiooni, luuletaja ise on selle ümber lükanud, väites, et see oli eelkõige selleks vajalik, et rahulikus miljöös keskenduda luulele. Poeedi vanim poeg on samuti rõhutanud, et Pärnu andis isale 15 lisa-aastat täis loomingut.

Nõukogude ajal hindasid teda kõrgelt teatud ringkonnad, kuigi ka ametlik tunnustus jõudis temani veel elu ajal, 1988. aastal määrati talle NSV Liidu riiklik preemia. See on märkimisväärne, sest David Samoilov pole avaldanud ühtki päevapoliitilist ega parteid ja valitsust ülistavat luuletust.

Ka sõjaveteranina polnud ta pretensioonikas persoon, vaid inimene, kes Eestisse elama asudes võttis omaks valikkodumaa elulaadi ning sukeldus eesti kirjandus- ja kultuuriellu. Jaan Kross on Samoilovit tituleerinud „kultuuridevaheliseks sillaehitajaks“.

Sõjateemalistes luuletustes keskendus ta oma põlvkonna noorte meeste, kes otse koolist või ülikoolist sattusid sõjakeerisesse, elusaatusele ning neis on nukker filosoofiline alatoon. Luuletaja ei ülistanud sõjakangelasi, tema jaoks oli  sõda higi, pori ja veri, ta väljendas kaotusvalu oma põlvkonna poiste suhtes, kellest saanuks silmapaistvad inimesed, kui nad oleksid ellu jäänud.

David Samoilovi luule on ajaloolis-filosoofiline, on ka piisavalt armastusluulet. Kuna oma elu 15 viimast aastat elas poeet Pärnus Toominga tänaval, siis on ka meie kodulinn andnud ainet paljudele luuletaja teostele.

Poeedi tahte kohaselt leidis ta oma viimse rahupaiga Pärnu Metsakalmistu mullas. 2020. aasta 23. veebruaril möödub David Samoilovi surmast 30 aastat. Luuletaja suri 1990. aastal Tallinna Vene Draamateatris, olles lõpetanud esinemise ühe oma lemmikluuletaja Boriss Pasternaki mälestusõhtul.

Paikuse kooli õpilased peavad poeeti meeles ka algaval 2020. aastal, korraldades järjekorras juba üheksanda luulepäeva suure vene poeedi auks, kes armastas Eestimaad, austas eestlasi ja eesti kultuuri. Usun, et ta on seda väärt.

Eve Tannebaum

Paikuse Põhikool

vene keele õpetaja