Hariduskonverents raputas argipäevast lahti

Elu Eestis aastal 2050. Milline saab ta olema? Kas töötamine on muutunud privileegiks ja nutiseadmetest vaba käsi tundub võõrkehana? Kas rööprähklemine on saanud elustiiliks? Kas õnnestub luua töökohti vähemalt doktorikraadiga inimestele? Kuidas õpetada ja ette valmistada täna koolipinki saabuvaid lapsi, kelle jaoks selline elu võib muutuda reaalsuseks? Need olid vaid killukesed teemadest, mida Paikuse osavalla 5. hariduskonverents käsitles.

Tegemist ei olnud selgeltnägijate tuleprooviga, vaid omi mõtteid tuleviku suhtes, isiklikke edulugusid ja mineviku- ning olevikuanalüüse esitas tõeline raskekahurvägi: TTÜ rektor Jaak Aaviksoo, TÜ Haridusuuenduskeskuse juhataja Anzori Barkalaja, TÜ sotsiaalmeedia lektor Maria Murumaa-Mengel, TÜ doktorant Moorits Mihkel Muru, ettevõtja Andrei Korobeinik ja Prantsuse Lütseumi vastne direktor Peter Pedak. Korraldajad olid väga rahul, et ülalnimetatud lektorid leidsid aega Paikuse konverentsil esinemiseks ja selle päeva nii köitvaks ja mõtete- ning emotsiooniderohkeks muutsid. Konverentsil osalenute tagasisidelehti analüüsides jäi kõlama mõte, et konverents oli väga hea, pani mõtlema ja tõi argipäevarutiinist välja. Enim meeldis osalenutele ettekanne „Arutu rööprähklemine ja mõtestatud rööptegutsemine õppetöös“, aga ka teised lektorid teenisid valdavalt vaid maksimumhinnanguid.

Konverents kandis alapealkirja „Eile, täna, homme“ ja selle motoks oli Hiina vanasõna „Tarkus kuulub minevikule, tegevus olevikule ja rõõm tulevikule“. Konverentsi modereeris taas pr Helve Reisenbuk ja ürituse lõpus avaldati arvamust, et juba traditsiooniks saanud hariduskonverents peab jätkuma ning miks mitte omandama ka ülevabariigilist staatust. Potentsiaali selleks kahtlemata on, mida viies juubelihõnguline konverents ka tõestas.

õp Sirje Suurevälja

Foto: õp Maris Niin