Lauatennise meistrivõistlused

Teisipäeva pärastlõunal võis spordisaalis näha hulka lauatennise mängulaudu ja nende taga askeldamas kahtekümmend kahte poissi. Toimusid kooli meistrivõistlused, kus pani end proovile nii juba vanu tegijaid, kui ka uusi tulijaid. Kõigil neil ühine joon, oskus sellest toredast mängust rõõmu tunda. On ju mängurõõm see, mis sellisel võistlusel peamine (peaks olema).

Teisalt on ühe õige meistrivõistluse mõte selgitada välja ka parimad. Parimatest parimat võis teadjam muidugi juba enne võistlust pakkuda, sest Ken Talpas-Taltseppa oskustele ja kogemustele on teistel praegu veel raske vastu saada. Ken, kes möödunud aastal nii-väga tahtis varasemat valitsejat, kevadel kooli lõpetanud Kärt Kaljuveed  troonilt tõugata, ja kellel see tol korral siiski ei õnnestunud, võttiski vabaks jäänud koha kindlate mänguvõitudega tänavu endale. Eks ole näha, kas järgnevatel aastatel lubavad kellegi teise oskused ja tahe tema enda tooli kõigutada. Üks, kellel selleks kõik võimalused, on Keni tänavune finaalivastane Henri Ilves. Kuna tegemist on klassivendadega, siis saavad mõlemad veel neli aastat üksteiselt mõõtu võtta. Sellist võimalust ei ole järgmisel aastal aga tänavusel kolmandal ja neljandal, lõpuklassi poistel Sander Priskil ja Künter Suvel.

Nimetatud neljale paremale järgnesid Mirko Must, Danel Dreving, Erik Rätsep, Markus Kask ja kõik ülejäänud neliteist mängijat, keda ei taha siin kirjatükis järjestada üksnes sel põhjusel, et kõik nad on ühtviisi kiitust väärt.

õp Andres Burk